Paljud vägivalla ohvrid vabandavad oma kaaslasi lausega „ta ainult korra lõi“. See lause võib kõlada pehmelt, kuid selle taga on sageli hirm, segadus ja lootus, et olukord ei kordu. Ohver on tihti üksi ja ilma vajaliku toeta.
Väga sage lause on: “Ta ainult korra lõi.“
„Seni, kuni kasvõi üks naine vajab abi, me jätkame. Mitte keegi ei pea elama maailmas, kus ta on üksi,“ rõhutab MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskuse juhtumikorraldaja Anne Siniaas, et tööd vägivallaohvritega saab sageli teha tänu lahketele annetajatele.
MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskuse ukseni jõuab igal nädalal naisi, kelle elu on täis hirmu, kontrolli ja vägivalla erinevaid vorme. Keskuse töötajad ütlevad, et kõige esimene ja sageli kõige raskem samm on üldse mõista, et tegu on vägivallaga. Paljud naised elavad aastaid olukorras, kus nad ei näe enam piiri normaalsuse ja vägivaldse suhte vahel.
„Naiste taust on erinev, aga tunne, millega tullakse, sageli üks ja sama,“ ütleb sotsiaalnõustaja Merle Mägi. „Pidev alandus, kontroll ja hirm on muutunud nii tavaliseks, et naine ei oska seda enam ohuna näha.“
Keskuses töötavad naised on sellesse valdkonda jõudnud väga erinevaid eluteid käies – läbi sotsiaaltöö, haridusvaldkonna, ajakirjanduse, noorsoopolitsei või siis hoopis isikliku kokkupuute tõttu keeruliste lugudega. Neid ühendab veendumus, et iga naine väärib turvalist elu ja et mitte keegi ei tohiks sellesse olukorda üksi jääda.
Füüsilist vägivalda pisendatakse
Nõustaja Kaija Kikkas rääggib, et paljud olukorrad, mida naised kirjeldavad, ei ole esmapilgul iseloomustatavad kui „klassikaline“ vägivald. „Me kuuleme lugusid, kuidas partner kontrollib kõiki otsuseid, raha, liikumist, sõpru. Või seda, kuidas iga telefonikõne ja sõnum tuleb ette näidata. Naine ütleb, et mees hoolib, aga tegelikult on see väga selge kontrolliv ja piirav muster.“
Tänapäeval on murettekitav ka füüsilise vägivalla pisendamine. „Väga sage lause on: ta ainult korra lõi või see polnud päris peksmine,“ sõnab Siniaas.
Üks kõige ohtlikumaid vägivallavorme on tema kägistamine, mida ohvrid ise sageli ei teadvusta: „Kui keegi paneb käed ümber su kõri, on see väga selge surmarisk. Naised ei julge seda endale tunnistada.“
Rasked on lood, kus vägivallatsejaks on täiskasvanud laps — poeg, tütar või lapselaps. Pille kirjeldab valusalt tuttavat stsenaariumi: „Kui vanem annab vara lastele üle ja kaotab võimaluse ise otsuseid teha, võib temast saada omaenda lapse pantvang. Sellised lood on eriti kurvad, sest inimene on nii füüsiliselt kui majanduslikult lõksus.“
Kõik töötajad rõhutavad, et täiskasvanute vahelisest vägivallast saavad alati mõjutatud ka lapsed. Ka siis, kui neid ei lööda või kui nad ei viibi juhtumi ajal samas ruumis. „Lapsed näevad ja kuulevad kõike. Nad tajuvad pinget, nad näevad hirmu,“ nendib Siniaas. „On täiesti vale arvata, et laps ei tea midagi. Lapsed teavad kõike.“
Küsimusele, miks naised tagasi vägivaldsesse suhtesse lähevad, vastavad keskuse nõustajad sarnaselt. See ei ole rumalus ega nõrkus. „See on protsess,“ ütleb Mägi. „Head ajad on vahel liiga head, lootus püsib. Ja tundmatu tundub vahel hirmsam kui tuttav halb.“ Just seetõttu peab tugikeskus oluliseks, et abi andmise uksed oleksid alati avatud. Ka siis, kui inimene pöördub abi saamiseks tagasi juba mitmendal korral.
Vägivallast lahkumine on teekond
Keskuse töötajad rõhutavad, et vägivallast lahkumine sünni ühe otsusega, see saab olema teekond. Selle alguses kaardistatakse koos tugikeskuse nõustajatega hetkeseis: mis on juhtunud, millised on ette nähtavad riskid ja milline on naise tegelik võimalus olemasolevat muuta. Seejärel pakutakse välja turvaplaan ning esimesed praktilised sammud, mis aitavad kriisiolukorras päriselt edasi liikuda. Plaani saavad kirja kõik vajalikud telefoninumbrid, aga ka juhised, kuhu minna ja keda kaasata hetkel, kui olukord eskaleerub.
Kui naine otsustab lahkuda, on tugi järjepidev. Töötajad ütlevad, et oluline on olla olemas iga kõhkluse ajal ja iga tagasilanguse hetkel. Kriisi korral leitakse kohene lahendus: kohtutakse avalikus ruumis, vajadusel kaasatakse politsei ja tagatakse, et naine ei jääks hetkekski ohtlikku olukorda üksi.
Ent nagu mainitud – lahkumine on alles teekonna algus. Kui naine on turvaliselt väljaspool vägivaldset keskkonda, algab taastumise faas, mis võib kesta kuid või isegi aastaid. Sellel perioodil pakub MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus pikemaajalist nõustamist, mis aitab tagasi kasvatada enesekindlust ja taastada omaenda mina, mis on aastaid kontrolli ja hirmu all varju jäänud.
Keskuse tegevjuht Pille Tsopp-Pagan ütleb, et see periood on sama oluline kui kriisihetkel antud esmane abi: „Vägivald ei võta inimeselt ainult turvatunnet, see võtab ära identiteedi. Me aitame selle samm-sammult uuesti üles ehitada.“
Kõige kurnavam väsimus töötajate enda jaoks pole aga mitte naiste lood, vaid süsteem. Kohtute, politsei ja lastekaitse ebaühtlane tase, vaimse vägivalla väga keeruline tõendamine, elatisvaidluste manipulatiivne kasutamine. Need on probleemid, mis võivad töötajaid rohkem kurnata kui ükskõik mistahes raske juhtum. „Me näeme, mida inimene vajab, aga vahel ei võimalda seadus või praktika seda anda,“ ütleb Kikkas ja tunnistab, et see seeb kohati vägagi jõuetuks.
Oluline on teada: sa ei ole üksi!
MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskuse töötajad rõhutavad samas, et lähisuhtevägivalla puhul ei ole kunagi tegu ainult kahe inimese vahelise probleemiga. Sellel on alati pealtvaatajad, pereliikmed, sõbrad ja kogukond, kes saavad olla otsustaval hetkel toeks. Kõige olulisem on mitte kunagi süüdistada ohvrit. „Vägivalla eest vastutab alati vägivallatseja,“ rõhutab Mägi. „Naine vajab tuge, mitte hinnanguid.“
Sageli piisab sellest, kui julgeda küsida, kas kõik on korras. Pakkuda võimalust rääkida, kuulata ilma survestamata ja kinnitada, et ollakse olemas sõltumata valikutest. Lähedastel on lubatud ja lausa soovitatav helistada tugikeskusesse nõu saamiseks ka siis, kui nad ei tea, kas olukord on kriitiline. Spetsialistid aitavad hinnata, millist tuge inimene vajab.
Sõnum vägivalla ohvritele on alati üks: te ei ole üksi. Tugikeskus on naise kõrval kogu teekonna vältel. „Iga inimene on väärt rahulikku ja turvalist elu,“ rõhutab Kikkas, et iga päev on uus võimalus teha valik, mis viib lähemale paremale elule.
Keskuse töötajad usuvad, et ühiskond saab vägivalla vähendamiseks väga palju ära teha. Naised jõuavad abi juurde kiiremini, kui tugikeskuste olemasolu on nähtav ja teravama tähelepanu all. Ka valusatest teemadest tuleb rääkida julgemalt. See on ainus viis, kuidas süsteem muutub ja pakub tulevikus paremat kaitset nii ohvritele kui ka lastele, kes vägivalda pealt näevad.
Vägivald mõjutab kogu ühiskonda
Paraku ei käi töö lähisuhtevägivalla ennetamisel ja ohvrite toetamisel kokku riigi rahastusvõimekusega. Tugikeskuste roll on suur ja kasvab iga aastaga, kuid nende võimalused sõltuvad otseselt lisarahastusest, sest riiklik tugi ei kata kunagi te
gelikku vajadust. Just seetõttu on annetustel selles valdkonnas eriliselt määrav roll: need ei ole pelgalt toetused, vaid võimalus pakkuda naistele päriselt kättesaadavat abi hetkel, mil nad seda kõige enam vajavad. Võtmeks on tõik, et mida koordineeritumalt, täpsemalt ja varakult kvaliteetset tuge pakkuda, seda odavam see kokkuvõttes on ning abivajaja jaoks on see sellisel juhul ka lühim teekond uue elu poole.
Näiteks jõuavad Aitan Eestit MTÜ kaudu Naiste Tugi- ja Teabekeskuseni nii üksikisikute annetused kui ka ettevõtete ühised panused. Aastatel 2021–2025 on Aitan Eestit MTÜ panustanud keskuse töösse kokku 92 650 eurot. Sellest 74 450 eurot on võimaldanud pakkuda naistele juriidilist nõu, mis on sageli esimene ja kõige olulisem samm vägivallast lahkumisel. Psühholoogilise nõustamise jaoks on suunatud 18 200 eurot, mis aitab naistel toime tulla trauma, hirmu ja sageli aastatepikkuse vägivallakogemuse mõjudega.
Aitan Eestit MTÜ juhi Janar Saviiri sõnul on tugikeskuste toetamine hädavajalik investeering ühiskonna turvalisusesse. „Lähisuhtevägivald ei ole kunagi ainult kahe inimese vaheline probleem,“ rõhutab ta. „See mõjutab lapsi, naise majanduslikku toimetulekut, tervist, töövõimet ja lõpuks kogu ühiskonda. Kui tugikeskus saab ära hoida ühe vägivalla episoodi kordumise või päästa ühe elu, on sellel hindamatu väärtus.“
Keskuse töötajad kinnitavad sama. „Sageli küsitakse meilt, miks me seda tööd teeme. Vastus on lihtne: sest keegi peab seda tegema. Seni, kuni kasvõi üks naine vajab abi, me jätkame. Mitte keegi ei pea elama maailmas, kus ta on üksi,“ kinnitab Siniaas.
