Meie juhatuse liige Janar Saviir rääkis ajalehele Maaleht, kui tähtis on lastega tegelemine: lahkuse ja headuse saab laps kodust kaasa – just nii hakkab ta seda ka tulevikus edasi andma. Janar ja tema abikaasa Marit kasvatavad viit poega ning teavad omast kogemusest, kui palju rõõmu ja tänulikkust annab lastega tegelemine iga päev tagasi.
Artikli avaldame siin:
„Ma tunnen end hästi, kui saan õla elu parandamisele alla panna. See ei nõua ju tegelikult palju,“ sõnab Janar Saviir algatuseks.
Tema ja abikaasa Mariti peres kasvab viis last: Sander, Joosep, Kaarel, Mihkel ja Samuel. Vanim 13, noorim 3 aastane. See tähendab, et igavust ei saa tunda üheski argipäevas. „Elu on tegus, minu enda peamine eesmärk viie lapse isana on leida tasakaal iseenda, abikaasa, laste ja töö vahel – et see ei oleks ühte äärmusse kaldu,“ kostab ettevõtjana tegutsev mees. Tema ettevõte ehitab maju, ent tegeleb ka detailplaneeringute ja arendustega.
Kasvatavad lapsi teadlikult
Saviir ei arva, et tema elu erineb kuigivõrd teiste lastega perede isade elust. „Või kui, siis ehk on elu tegusam kui ühe lapsega peres,“ muigab ta. Mehe elu kulgeb suurema osa aastast üsna kindlas rütmis: esimene tunnike hommikul kulub iseendale, siis tuleb lastel kõhud täis sööta, nad kooli ja lasteaeda viia, tööpäevast maksimum võtta, õhtul kella nelja paiku lasteaeda minna ja õhtud perega koos veeta. Kiirete projektide korral tuleb siiski ka õhtul tunnike tööks näpistada.
„Ma üritan endale teadvustada, et tööga ei tohi üle pingutada – lõpuks on lapsed ootamatult suureks sirgunud,“ kostab ta, et õhtune tööaeg jääb algab siis, mil lapsed magavad.
„Oma äri juhtides olen oma aja peremees ning mul on aega ka oma lastega rohkem tegeleda.“
Janar Saviir
Tõsi, rasketel hetkedel on ta mõelnud minna palgatööle – et stressi ja pingeid oleks vähem. „Aga ma tean, et oma äri juhtides olen oma aja peremees ning mul on aega ka oma lastega rohkem tegeleda.“
Sama teadlikult on oma tegemised korraldanud ka abikaasa Marit, kelle päevad on tänu ettevõtjaks olemisele vaba töögraafikuga. „See annab laste kasvatamisel vajaliku paindlikkuse,“ rõhutab mees. Ta on tänulik, et on enda kõrvale leidnud inimese, kes mõtleb ja tegutseb samade põhimõtete järgi. „15 aastat tagasi kohtudes polnud meil sellest muidugi aimugi,“ ütleb mees, et aegade jooksul on õnnestunud kokku kasvada.
Et vanemad on võtnud eesmärgiks suhtuda laste kasvatamisse teadlikult ning oma tegemisedki järeltulijate järgi seadnud, on neil võimalik igal hetkel osa saada laste muredest ja rõõmudest, olla nende kasvamise ja arenemise kõrval. „Täna hommikul avastasin, kuidas meie viiene hakkas vaikselt tähti kokku lugema. Äge on näha, kuidas lapse maailm lugemisoskuse omandamisega muutub,“ naeratab Saviir.
Pere liitev elukeskkond
Teadlik on ka laste kasvatamine linnast eemal, kuigi Nõosse satuti üsna juhuslikult. „Kümme aastat tagasi otsisime elukohta ja sattusime kogemata siia. Avastasime kiirelt kui äge siin on,“ peab pere seda nüüd parimaks võimalikuks elupaigaks.
Just seepärast on mees võtnud oma südameasjaks ka teiste noorte perede sinnakanti meelitamise. Nõo on tänu talle rikkam umbes saja inimese võrra.
„Mulle lihtsalt tundub mõistlikum lastega koos elada seal, kus nad saaksid vabalt ja turvaliselt liigelda. Et nad saaksid ise minna kooli, trenni ja huviringi, poodi ning sõbra juurde,“ viitab ta. Noortel vanematel on küll energiat, kuid selline elukorraldus võimaldab seda mehe hinnangul suunata millegi olulisema jaoks, kui laste siia-sinna sõidutamisele. Saviir kasutab laste trennis olemise aega e-mailidele vastamisele ning tarvilike telefonikõnede tegemiseks.
„Autoga ühest kohast teise sõites iseseisvust ei omanda.“
Silja Paavle
Aga kindlasti soodustab selline elukorraldus laste liikuvust ja iseseisvust. „Autoga ühest kohast teise sõites iseseisvust ei omanda,“ rõhutab ta.
Kui miinuseid otsida, siis napib Nõos võimalusi vaba aja tegevusteks – näiteks pole ei kino, ujulat ega restorane. „Samas on suurlinn vaid kümne kilomeetri kaugusel. Kuid meie pere kogemus ütleb, et ega laste kõrvalt väga palju aega teatris või kinos käimiseks ei jää,“ muigab ta.
Saviir usub, et selliselt külg-külje kõrval teadlikult tegutsedes on võimalik koos üksteist paremini tundma õppida, üksteist innustada ning vanematel rohkem võimalusi oma lapsi eeskujuga õpetada. „Teod loevad rohkem kui sõnad,“ rõhutab mees, et vaid sõnades õpetamine ei anna nii häid tulemusi, kui ise ees minekuga eeskuju andmine. „Kui päeval kokku ei puutu, kuid õhtuti vaid diivanil lebades lastele räägid tegus olemise olulisusest, ei mõju see väga motiveerivalt.“
Heategevus olnud oluline läbi elu
Niisamuti on Saviir veendunud, et ka lahkuse ja headuse saab kodust kaasa. „Kui sa oled inimeste vastu hea, tahavad nad olla sinu sõbrad ja tulevikus koos midagi ette võtta, koos äri ajada. See loob vundamendi õnnelikuks eluks – mis meie eesmärk muud saab olla,“ jutustab ta.
Olulisim tegevus, millega Saviir selles osas eeskuju näitab, on MTÜ Aitan Eestit eesotsas seismine.
Avara maailmapildiga mehe jaoks on heategevus elu normaalne osa ning tema eluski pikalt olulist rolli mänginud. Näiteks meenub, kuidas paarkümmend aastat tagasi kodutule süüa ostetud sai. „Ma ei tahtnud talle anda raha, ostsin süüa.“
See ei tähenda muidugi, et Saviir on raha heategevuseks annetamise vastu – ka MTÜ Aitan Eestit kogub just rahalisi annetusi. Viis aastat tegutsenud mittetulundusühing on väike, aga kokku on Eesti mõistes pikaajalise mõjuga projekte toetatud üle miljoni euroga. „Oleme erilised, sest meil pole kontorit. Meie halduskuludeks on vaid ühe inimese palgakulu, tema kanda on kogu ühingu asjaajamine,“ selgitab mees. Seejuures väärib märkimist, et Saviir ise on juba aastaid organisatsiooni kuldannetaja, kandes oma igakuisest sissetulekust organisatsiooni kontole sada eurot.
Sama meelt on ka MTÜ püsiannetajad, keda juuni lõpu seisuga on kokku 4595. Nende olemasolu on eriti oluline, sest tänu neile on võimalik tagada vajalikele organisatsioonidele stabiilne ja jätkusuutlik rahastus. Kokku on viie aasta jooksul oma õla alla pannud 12 256 inimest. „Muidugi võiks alati annetajaid rohkem olla, aga ka juba praegu saame teha suuri asju.
Väljaspool suurlinnu on ka elu võimalik
MTÜ Aitan Eestit on võtnud põhimõtteks, et ei toetata üksikisikuid. Selle asemel on leitud partnerorganisatsioonid, kes abivajajatega tegelevad. Suurem tähelepanu on projektidel, millele on Eesti mõistes pikaajaline mõju – olgu see laste haridus, vaimne tugi ning ennetavad tegevused.
Niisamuti, nagu Saviir näitab Nõo kogukonna tegemistes osaledes, et elu on võimalik ka väljaspool suurlinnu, on selle suuna võtnud ka heategevusorganisatsioon. Näiteks on toetatud Tallinnast ja Tartust väljaspool asuvaid sünnitusmajasid vajalike aparaatide ostmisel. „Lapsi on võimalik kasvatada ka mujal,“ rõhutab Haapsalus kasvanud mees.
Üks oluline valdkond, kuhu kogutud annetusi suunatakse, on maapiirkondade lasterikaste perede laste huviringides osalemine. „Näiteks märtsis sai toetust 96 last pilliõppe, spordi või kunstiga tegelemiseks. Riik tahab seda valdkonda järjest kärpida, aga seda ei tohiks teha, kui me tahame, et lapsed käiksid kodust väljas ja millegagi tegeleksid.“
Seda, kui suur väljaminek on huviringide tasu paljulapselistele peredele, kogeb Saviir endagi pere näitel. „Kui perest käib huviringis kolm last ning ühe ringi kuu tasu on 50 eurot, teeb see kolme lapse peale kokku 150 eurot – see on päris suur summa.“
Viimasel ajal on liigutud psühholoogilisi probleeme ennetavate ühingute toetamise teed. „Meie partneriks sai näiteks SA Kadunud, nende toetamise eesmärk on, et rohkem jõutaks tegeleda kadumiste ennetamistega.“ Tänu sellele koostööle on Sihtasutuse Kadunud telefon 661 6776 juba aprillist avatud ööpäevaringselt ka suitsiidiennetusnõustamiseks.
Samuti leiti võimalused toetada Eesti koolipsühholoogide ühingu tasuta nõustamistelefoni 1226, mis ilma toeta oleks aasta alguses kinni pandud.
„Soovime oma tegutsemisega ennetada vaimse tervise probleeme. Meid ei ole Eestis nii palju, iga inimene loeb,“ rõhutab Saviir.
Ennetustööd nimetab ta Eesti riigi kitsaskohana: „Ma olen seotud nii Nõo lasteaia kui kooliga ja näen, kuidas me ei jõua palgata psühholooge ja tugispetsialiste, sest neid on väge. See on kummaline vastuolu: muretseme, et inimesed on stressis ja psüühikahäired sagenevad, teisalt pole koolides psühholooge ega logopeede.“
Suunab abivajajaid märkama
Heategevus on mehe jaoks oluline. „Sündisin nõukaajal väheste võimalustega perekonda, kuid olen end üles töötanud. Aga tean, et kõigil ei ole nii head tugivõrgustikku vanemate, sõprade, õdede ja tuttavate näol.“ Pealegi on Saviir märganud, et mida rohkem elus teha, seda rohkem saab tehtud. See kehtib ka heategevuse kohta.
Ta on abivajajate märkamise olulisust õpetanud oma lastelegi, korraldades jõulude ajal laste heategude konkurssi: „Paljud klassid või lasteaiarühmad on leidnud võimalusi kellegi heaks midagi koos teha.“ Selline võistlus suunab tema sõnul mõtlema, et heategevus ei tähenda alati raha annetamist – ka kellegi abistamine või laada korraldamine raha kogumiseks on väga olulised tegevused.
Tulevikulegi mõeldes keerlevad mehe mõtted laste ümber. „Mida aeg ja aasta edasi, seda rohkem näeme, et meie igapäevased plaanid ja unistused on seotud lastega. Mida rohkem pakkuda neile kogemusi ja mida rohkem veedavad nad praegu aega vanematega, seda rohkem tahavad nad seda kõike ka tulevikus.“
See kehtib nii isiklike laste, aga ka kõigi nende puhul, kes mehe osalusel tegutseva MTÜ toest abi saavad.
