Põhja-Eesti Pimedate Ühingu nõustamisteenus muudab nägemise kaotanud inimeste elu positiivsemaks. Maarja Haamer jagas enda lugu Naistelehes. :
Pimedus ei tähenda maailma lõppu, vaid võib olla uue alguse sünd. 38-aastane vabakutseline muusik ja loovisik Maarja Haamer, esinejanimega Marnu, on tõestus sellest, kuidas ka pimedana saab oma unistusi ellu viia. Põhja-Eesti Pimedate Ühing on olnud tema teekonnal oluliseks tugipunktiks, pakkudes tuge, julgustust ja võimalusi enesearenguks.
Foto: Naisteleht
Elutahte ja visaduse lugu
Maarja sündis enneaegsena. Retinopaatia ehk võrkkesta irdumine ja hapnikukahjustus viisid selleni, et ta kaotas täielikult nägemise 15-aastaselt. Enne seda suutis ta ühe silmaga väga vähe näha, pigem tajuda värve. Hoolimata pimedusest, õppis Maarja lisaks punktkirjale ära nägijate kirja.
Ema panustas Maarja arengusse tohutult palju. Ta suunas Maarja üheaegselt õppima nii tava- kui muusikakooli. „See on omamoodi ime, kui enneaegsena sündinud laps suudab tervisemured sättida nii, et ei pea ainult kodus olema, kuna tervis lihtsalt muud ei võimalda,“ on Maarja tänulik, et saab täna iseseisvalt aktiivset elu elada.
Maarja lapsepõlv oli täis avastusi ja uusi kogemusi. Vanavanemad ja täiskasvanud tema ümber kaasasid aktiivselt erinevatesse tegevustesse. Nii sai ta proovida ka maatöid, tallata küünis heina ja sõita isegi jalgrattaga, kui 7 aastat vanem onu ees sõitis. „Kuidas tänapäeval nii saaks, et pime sõidab maantee ääres. Võimatu,“ arutleb ta naerdes. Ega ka tollal polnud see teab, mis turvaline idee, aga kõik oli kontrolli all ja andis Maarjale palju julgust eluks kaasa. Need on ainult mõned näited naise lapsepõlvest, mis olid täis täiskasvanute poolset julgustust ja toetust.
Koolitee ja muusika avastamine
Maarja tee tavakooli, Vanalinna Hariduskolleegiumisse (VHK), oli omal ajal suur sensatsioon. Enne teda polnud Eestis pimedat last tavaõppes terve koolitee käinud. Lisaks ema innukusele uskusid temasse hiljuti lahkunud õde Mary ja kogu koolipere, toetades igati tema õpinguid. Vaatamata õppematerjalide ja abiõpetajate nappusele, leidis Maarja viisi, kuidas hakkama saada. Samal ajal õppis ta nüüdseks lahkunud Pimedate ühingu liikme Vello Varti juures puntkirja. Tema tunnid olid alati huvitavad ja muusika mõistes teenäitajaks, sest Vello oli pea 60 aastat tagasi lõpetanud esimese pimedana Otsa kooli klarneti eriala.
Muusika on Maarja elus alati olnud kesksel kohal. Vanavanaema laulis talle tihti ja lasteaiaski huvitasid teda muusika tunnid. Eriti, kui mängiti elektri orelit. Ta meenutab, kuidas kodus kuulati palju muusikat ja ema juhtis sageli tähelepanu sellele, milline laul raadiost parasjagu tuleb.
Vanalinna muusikakooli sisse saanuna soovis ta esmalt hakata õppima klaverit, kuid käidi välja idee, et ta võiks hoopis plokkflööti õppida. Toonane, nüüdseks meie seast lahkunud õpetaja Krista Madiste oli nõus Maarjat õpetama. „Korraga oli mul kui esimese klassi õpilasel elus palju uut- plokkflööt, pilliõpe, kool, nägijate kiri ja punktkiri,“ meenutab Maarja. Lisaks tekkis muusikakooli ajal suurem huvi flöödi vastu. Kuid juba siis pigem rütmimuusika suunas. Omal käel hakkas ta õppima lisaks kromaatilist suupilli, mida oli kuulnud isa natuke mängimas. Keskkooli ajal sai Maarja ka veidi flöödi tunde Maret Nurkliku käest võtta, tänu millele sai minna edasi õppima.
Viljandi andis tiivad
Pärast keskkooli läks Maarja Viljandisse pärimusmuusikat õppima. Aga selle teekonna jättis ta pooleli, kuigi too eluetapp rikastas erinevate pilliõppe võimalustega. Samuti oli Viljandisse kolimine suureks sammuks iseseisvumisel. „Kolisin teise linna. Juhtkoera kohe mul ei olnud, süüa teha ei osanud ja vanemad kaugel eemal. Isapoolne tädi, vanavanemad ja pere olid suureks toeks, kuid tahtsin ise nii väga olla järjest iseseisvam. See eluetapp andis mulle tiivad,“ tõdeb naine täna.
Ent muusika oli Maarja ellu tulnud selleks, et jääda. Flöödimäng viis ta hiljem Otsa kooli, kus ta õppis rütmimuusika flööti. Lisaks ka natuke laulu ja saksofoni. „Ma olen väga tänulik Siim Aimlale, kes oli nõus pimedat õpetama. Samuti teistele õpetajatele, sest sain kooli lõpetatud ning tegin teoks oma unistuse saada muusikuks.“
Pimedate Ühing kui tugipunkt ja loomekeskkond
Maarja astus 2005. aastal Põhja-Eesti Pimedate Ühingusse (PPÜ) , mis on olnud talle toeks kogu elu vältel. “See on nagu koju minek – alati olemas, kui vaja,” ütleb ta. Ühingu kaudu leidis Maarja uusi võimalusi loominguks. Hiljuti hakkas ta tegelema keraamika ja ehete valmistamisega: „Ma poleks kunagi arvanud, et hakkan ehteid tegema, sest see on ju nii peen näputöö.“ Ta tõdeb, et ühingus on tal vedanud super keraamika juhendajaga. Celia Piirsoo aitab lennukatel ideedel ja loomingul sündida!“ Maarja sõnul aitas ühing tal leida enesekindluse ka ettevõtluseks, mis on oodanud enne mõnda aega julgustust.
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu toetusel hakkas Maarja ka oma muusikat avalikult esitama. Ta osales PIME festivalil, kus oli üks esimesi kordi oma lugusid esitada. Eelmise aasta suvesse jäi ka suupilli festival Pärnus ja puuetega inimeste kultuurifestival, kus samuti naine tuult tiibadesse sai. Ta on kromaatilise suupilliga saanud Pärnu Suupillifestivalil esikolmikus palju särada, sealhulgas ka esikohal. Viimati sai ta omaloominguga teise koha.
Samuti on ta hakanud küpsetama PPÜ käsitöö laatade jaoks maitsvaid keekse ja arendanud oma loomingulist poolt. Ta kirjutab luuletusi ehk nagu ta ise ütleb – luuleldusi.
Toetus Aitan Eestit MTÜ-lt
Helen Künnap, Põhja-Eesti Pimedate Ühingu tegevjuht, rõõmustab Maarja edusammude üle: „Kuigi Maarja on olnud meie ühingu liige juba pikalt, sai ta justkui uue hingamise tänu Aitan Eestit toetusele, mis aitab meil pakkuda nõustamisteenust. See andis talle innustust ja julgust alustada väikeettevõtlusega – turundada oma loomingut ja teenida lisa sissetulekut. Muusikaga on ta tegelenud juba aastaid, kuid meie ühingu kaudu on tal olnud võimalus esineda, saada enesekindlust ja luua kasulikke kontakte. Nüüd on ta avastanud ka keraamika ja ehete valmistamise, laiendades oma loomevõimalusi veelgi. Mul on selle üle väga väga hea meel.“
Heleniga nõustub ka Janar Saviir, Aitan Eestit MTÜ juhatuse liige: „Meil on siiras rõõm näha, kuidas Põhja-Eesti Pimedate Ühing mitte ainult ei toeta, vaid ka innustab pimedaid inimesi oma unistuste poole liikuma. Maarja lugu on ehe näide sellest, kuidas õigeaegne tugi ja kogukonna toetus võivad anda inimesele uue hoo ja enesekindluse. Sellised edulood näitavad, kui palju võib õigel ajal antud toetus inimeste elus muuta.“
Juhtkoer Unna – hingesugulane ja abiline
Maarja igapäevane kaaslane on juhtkoer Unna, kaheksa ja poole aastane musta värvi truu sõber. „Ta on mu hingesugulane,“ ütleb Maarja. Unna on eriline, sest on isegi Estonia lavale astunud koos Maarjaga, Otsa kooli lõputunnistust vastu võtma. Maarja eelmine koer, kollane labrador Emma sai jazzikoera nime, sest sattus Jazzkaare kontserdil publiku pildile. „Unna on bossanova koer – igal koeral on oma iseloom ja stiil.“
Unna avaldab oma arvamust ka kodus – kui muusika ei meeldi, läheb teise tuppa, Kui sobib, tahab lausa kuulata.
Tulevikuplaanid – luule, muusika ja eneseteostus
Maarja soovib tulevikus oma loominguga edasi liikuda ja oma luulekogu avaldada. Ta on avatud uutele muusikalistele koostöödele ning otsib võimalusi oma loomingut rohkem jagada. „Soovin teha seda, mis mulle meeldib ja olla aktiivne.“ Ta loodab, et tema lugu inspireerib ka teisi – nii pimedaid kui ka nägijaid – uskuma endasse ja oma unistustesse.
Maarja ehteid saab tellida Põhja-Eesti Pimedate Ühingu kaudu või kirjutades talle e-mailile marnumarnuland@gmail.com.
